Otse põhisisu juurde

Autoriõigused

 Käesoleva nädala ülesandeks oli läbi lugeda Rick Falkvinge ja Christian Engströmi teosest “The Case for Copyright Reform”[1] teine peatükk, mis käsitleb ettepanekuid autoriõiguste reformiks.

 

Autorid toovad välja kuus peamist punkti:

1.      Moraalsed õigused

Autorid teevad ettepaneku jätta autori moraalseid õiguseid puudutav muutmata. Lisades, et keegi et tohi väita end olevat ABBA või olevat kirjutanud kõik Paul McCartney lood kui ta seda ei ole, ning et niisuguse teguviisi lugema illegaalseks. Olen selle punktiga 100% nõus ja ei oska näha ka minimaalseimaid aspekte, et vastu väita.

2.      Vaba mitteäriline jagamine

Autorite hinnangud peaks autoriõiguste reform reguleerima vaid teose kasutamist ärilistel eesmärkidel. Olen punktiga päri ning usun, et piir joonestub üsnagi selgelt välja.

3.      20aastane kommertsmonopol

Autorite hinnangul peaks autoriõiguste kaiteaega lühendama 70 aastalt 20ni alustades arvamist teose avalikustamisest. Minu isiklik arvamus on, et 20 aastat teose avalikustamisest on liialt lühike aeg ning pikendamine/lühendamine peaks olema tolle autori mõningatel juhtudel ka pärijate kätes. Peaksin mõistlikumaks lahenduseks lühendada seda 10 aastat peale pärast siit ilmast lahkumist, kuid mitte lühemaks kui 20 aastat teose avalaikustamisest.

4.      Autoriõiguste registreerimine viieks aastaks

Rick Falkvinge ja Christian Engström peavad suureks probleemiks, et kohati on autoreid võimalu leida, ning usuvad, et seda probleemi võiks vähendada autoriõiguste uuendamine iga viie aasta tagant. Ei tasu unustada, et autori kättesaadavus peaks olema autori enda huvides. Kui tal seda huvi mingilt maalt ei ole, siis ehk ei peakski saama tema loomingut kasutada. Arvan, et autori leidmise osas ei ole suurt vahet, kas perioodiks viis või kümme aastat. Küll aga on autorile endale pinget tekitav, et iga teatud perioodi tagant tuleb õigusi uuendada. Pean viit aastat liiga lühikeseks ajaks ning usun, et 10 aastat võiks olla optimaalne.

5.      Vaba sampling

Autorid väidavad, et artistidele, kes soovivad luua midagi uut taaskasutades vana, kehtivad liiga karmid reeglid ning nad soovivad seda muuta. Mina seevastu arvan, et autorile võiks jääde eluajal otsustus õigus. Mitte kõik teosed ei vääri paroodiat.

6.      A Ban on DRM

DRM on lühend Digital Rights Management ehk digitaalõiguste haldamine, kuid autorite sõnul toimib see rohke kui “tehniline süsteem, mis piirab tarbijaid kõigest, milleks neil juriidiline õigus on.” Suures pildis olen raamatu autoritega nõus, et oleks tarvis tasakaalustatud reeglistikku, millest on kasu tervele ühiskonnale.

Minu kui võhiku hinnangul on just DRMi vallas enim muutunud, kuid mitte autorite loodetud suunas.


Kasutatud materjalid:

1.      The Case for Copyright Reform, R. Falkvinge ja C. Engström, 2012, [Online]. Loetud aadressil: http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf Kasutatud: 10.03.2022

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Automaatse tuvastamise areng

Tänases postituses tuleb juttu automaattuvastuse arengu kolmest olulisest etapist, milleks on vöötkoodide loomine, võimekama QR koodi loomine ning “koroonapassi” kasutuselevõtt. Automaatne tuvastus sai alguse vajadusest teha kauplustes lõpp pikkadele kassajärjekordadele. Selleks asusid Bernard Silver ja Norman J. Wooland 1948. aastal välja töötama automaatse tuvastuse süsteemi, et märgistada kauplustes tooted neile vastava tooteinfoga. Triipkoodile e vöötkoodile e ribakoodile saadi patent aastal 1952 ning 22 aastat hiljem skaneeriti Ohio osariigis Troi linna Marsh Supermarketis ametlikult esimene ribakoodiga toode, milleks oli Juicy Fruit närimiskummi 10-pakk. [1] Minu hinnangul panid ribakoodid aluse kaubandusrevolutsioonile. Esimese vöötkoodi disain [1] Aastakümneid oli püütud triipkoodist paremat toodet leiutada, kuniks 1994 aastal tuli Jaapani insener Masahiro Hara välja QR(Quick Response) koodiga, mida hakati esimesena kasutama autotööstuses, et jälgida sõidukite ja nende kompon...

Internet tõi muutused kaugsuhtlusesse

Kui veel 20ndal sajandil kasutati kaugsuhtluseks veel peamiselt telegrammide teel, siis tänaseks on palju uusi kanaleid, näiteks meilisuhtlus.   Telegrammid on telegraafioperaatorini suuliselt või kirjalikult saabunud teated, mis edastati saajale tekstilisel vormil telegraafside kaudu [1] . Veel Esimese Maailmasõja ajal olid telegrammid kiireim viis kaugsuhtluseks [2] . Telegrammid ei suutnud konkureerida aeglase kirjapostiga hinna osas ning hiljem kaotas ka telefonidele kiiruseelise, mistõttu algas Teise Maailmasõja ajal telegrammide arvu vähenemine ning 20nda sajandi lõpul võtsid internetis leiduvad aletrnatiivid ka vähesed allesjäänud telegraafrakendused üle [3] . Telegramm Royal Air Force'lt Desmond O’Connellile  [9]   Eestis oli võimalik viimast korda tegelgramme teele panna 2007ndla aastal Viljandimaa postkontoritest, ning sama aasta jõulude-eelsetel kuuel kuul saadeti vaid neli telegrammi. [4]     Raymond Samuel Tomlinson oli Ameerika prog...

Oma ala professionaal ja "käsitööline"

Selle nädala ülesandeks on tuua välja omadus, mis võiks kõige paremini eristada professionaali sama eriala “käsitöölisest”. Minu hinnangul on niisuguseks omaduseks eelkõige elukutselisus. Professionaali puhul on tegemist elukutselise töötajaga omal alal ning teenitakse elatist. Teisel juhul tegemist mitteelukutselise töötajaga, harrastatakse tegevust hobikorras ning rõhk ei ole elatise teenimisel. Mõlemal juhul on võimalik olla nii professionaalne kui ka ebaprofessionaalne. Minu kogemuse põhjal on sageli asjaarmastajad professionaalsemad kui elukutselised töötajad. Võimalik, et vahe tuleneb sellest, et kas midagi “peab” tegema või tahetakse teha. Ühe näitena tooksin välja aastatetaguse olukorra Pärnu erakorralise meditsiini osakonnast kui kiirabil tuli mind haiglas kanderaamilt haiglavoodile rullida, sest tervislikel põhjustel mul jalad ei kandnud. Eemalt lähenes küsis tolle vahetuse vastutav doktor kõlava häälega parastaval toonil üle rahvarohke saali alaealisele minule: “Nohh pur...