Selle nädala ülesandeks oli meil esmalt läbi lugeda Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 teine peatükk ning kirjelda blogipostituses praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti.
Minu arvetes praeguseks on kõige paremini
realiseerunud kõrgema tööhõive neljas punkt, milleks on töökohtade
võrgustumine, mis pakub töötajatele muu hulgas ka paremaid võimalusi kaugtööks.
Tänasel päeval on kaugtöövõimalused loodud väga paljudel töökohtadel ning see annab tugeva eelise töötajale oma tööde paindlikumaks planeerimiseks ning tööandjale võimaluse inimressursse pandlikumalt jagada ning juhtida. Kui veel paar aastat tagasi võis pidada kaugtöö või kodukontori võimalust privileegiks, siis minu hinnangul tänasel päeval on see uus normaalsus ning kaugtöövõimaluse puudumine on hoopis ametikohal suur puudus, mitte "privileegi puudumine". Samas seda punkti võib lugeda ka mitte nii hästi täidetuks, sest ettevõtete
võrgustumisele andis hoo koroonaviiruse levik ning alles aastaks 2021 võib
lugeda selle õnnestunuks.
Enim ebaõnnestunud punktiks pean elujõulise Eesti
kultuuriruumi teist alapunkti, mis kirjeldab eesti keelt digitaalses maailmas
säiliva ja arenevana. Inglise keel on võtnud viimasel aastakümnel väga palju
võimu ning seda eelkõige digitaliseerumise tulemusena. Infoühiskonna
inglisekeelsete mõistete tõttu on kohati viidud ka ettevõtete koosolekud täismahus
inglisekeelseteks, et mitte suhelda nö segakeeles. Mulle jääb kull segaseks, kuidas
mõista lauset, et eesti keele tehnoloogia abil saab kasutada igapäevaseadmeid
ja e-teenuseid, kuid kui peetakse silmas, et e-teenuseid nagu nt digilugu ning
näiteks mobiile kui igapäevaseadmeid saame kasutada eesti keelselt, siis
praeguseks see suures mahus ka nii on.
Kasutatud materjalid:
Kommentaarid
Postita kommentaar