Otse põhisisu juurde

Oma ala professionaal ja "käsitööline"

Selle nädala ülesandeks on tuua välja omadus, mis võiks kõige paremini eristada professionaali sama eriala “käsitöölisest”.

Minu hinnangul on niisuguseks omaduseks eelkõige elukutselisus. Professionaali puhul on tegemist elukutselise töötajaga omal alal ning teenitakse elatist. Teisel juhul tegemist mitteelukutselise töötajaga, harrastatakse tegevust hobikorras ning rõhk ei ole elatise teenimisel.

Mõlemal juhul on võimalik olla nii professionaalne kui ka ebaprofessionaalne. Minu kogemuse põhjal on sageli asjaarmastajad professionaalsemad kui elukutselised töötajad. Võimalik, et vahe tuleneb sellest, et kas midagi “peab” tegema või tahetakse teha. Ühe näitena tooksin välja aastatetaguse olukorra Pärnu erakorralise meditsiini osakonnast kui kiirabil tuli mind haiglas kanderaamilt haiglavoodile rullida, sest tervislikel põhjustel mul jalad ei kandnud. Eemalt lähenes küsis tolle vahetuse vastutav doktor kõlava häälega parastaval toonil üle rahvarohke saali alaealisele minule: “Nohh purjus vää?” See piinlikkuse ja alandatuse tunne, mida too ebaprofessionaalne professionaal mulle tekitas, on senini eredalt meeles. Sama eredalt on ka meeles noor praktikant, kes tol varahommikul minuga professionaalsest suhtles ja ravimeid manustas.

Minu hinnangul on meditsiinis kõige enam ebaprofessionaalseid professionaale ja üheks põhjenduseks arvan olevat õpitud mahu ja sissetulekute suhet. Doktoriks saamine nõuab eelkõige aastatepikkust õppimist ja praktikat, kuid meditsiinivaldkonna palgatase ei ole suutnud ajaga kaasas käia. Inimene, kes on pool elu pühendanud konkreetse eriala õppimisele ning hiljem tunneb, et ei saa väärilist palka, kibestubki ja minu hinnangul doktoril ei ole võimalik olemasoleva haridusega just kuigi suurt kannapööret teha, mis võiks tuua suurema sissetuleku ja meeldivama töökoha.

Et olla professionaal, ole ka professionaalne!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Automaatse tuvastamise areng

Tänases postituses tuleb juttu automaattuvastuse arengu kolmest olulisest etapist, milleks on vöötkoodide loomine, võimekama QR koodi loomine ning “koroonapassi” kasutuselevõtt. Automaatne tuvastus sai alguse vajadusest teha kauplustes lõpp pikkadele kassajärjekordadele. Selleks asusid Bernard Silver ja Norman J. Wooland 1948. aastal välja töötama automaatse tuvastuse süsteemi, et märgistada kauplustes tooted neile vastava tooteinfoga. Triipkoodile e vöötkoodile e ribakoodile saadi patent aastal 1952 ning 22 aastat hiljem skaneeriti Ohio osariigis Troi linna Marsh Supermarketis ametlikult esimene ribakoodiga toode, milleks oli Juicy Fruit närimiskummi 10-pakk. [1] Minu hinnangul panid ribakoodid aluse kaubandusrevolutsioonile. Esimese vöötkoodi disain [1] Aastakümneid oli püütud triipkoodist paremat toodet leiutada, kuniks 1994 aastal tuli Jaapani insener Masahiro Hara välja QR(Quick Response) koodiga, mida hakati esimesena kasutama autotööstuses, et jälgida sõidukite ja nende kompon

Eyegaze Edge®

Selle nädala ülesandeks oli kirjeldada üht uudset IT tugilahendust. Kirjeldatavaks tugilahenduseks valisin toote Eyegaze Edge, mis on toetav abiline ka raske puudega arvutikasutajale. Eyegaze Edge on maailma kõige arenenum silmadega juhitav suhtlussüsteem arvutikasutaja ja arvuti vahel. Eyegaze Edge süsteem võimaldab kasutajal suhelda arvutika kasutades vaid ühte silma. Süsteemi osade hulka kuuluvad spetsiaalne tahvelarvuti ning selle külge kinnitatav silma liikuvustegevust jälgiv kaamera, mis tuvastab punkte, kuhu kasutaja ekraanil vaatab ilma pead või keha liigutamata. Keeruline pilditöötlustarkvara analüüsib kaamerapilti 60 korda sekundis, võimaldades seeläbi sujuvat arvutikasutamise kogemust. Süsteemi seadistamiseks ühe inimese jaoks on vaja läbida kalibreerimise protseduur, mis võtab umbes 15 sekundit. Ekraanist eemale liikudes ja hiljem naastes, ei ole vaja kalibreerimisprotseduuri taas läbida. Spetsiaalsel lisaekraanil on ristkülikukujulised virtuaalsed nupud, mida kasutaja saab

Infoühiskonna arengukava 2020

Selle nädala ülesandeks oli meil esmalt läbi lugeda Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 teine peatükk ning kirjelda blogipostituses praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti. Minu arvetes praeguseks on kõige paremini realiseerunud kõrgema tööhõive neljas punkt, milleks on töökohtade võrgustumine, mis pakub töötajatele muu hulgas ka paremaid võimalusi kaugtööks. Tänasel päeval on kaugtöövõimalused loodud väga paljudel töökohtadel ning see annab tugeva eelise töötajale oma tööde paindlikumaks planeerimiseks ning tööandjale võimaluse inimressursse pandlikumalt jagada ning juhtida. Kui veel paar aastat tagasi võis pidada kaugtöö või kodukontori võimalust privileegiks, siis minu hinnangul tänasel päeval on see uus normaalsus ning kaugtöövõimaluse puudumine on hoopis ametikohal suur puudus, mitte "privileegi puudumine". Samas seda punkti võib lugeda ka mitte nii hästi täidetuks, sest ettevõtete võrgustumisele andis hoo koroonaviiruse levik ning a