Otse põhisisu juurde

Oma ala professionaal ja "käsitööline"

Selle nädala ülesandeks on tuua välja omadus, mis võiks kõige paremini eristada professionaali sama eriala “käsitöölisest”.

Minu hinnangul on niisuguseks omaduseks eelkõige elukutselisus. Professionaali puhul on tegemist elukutselise töötajaga omal alal ning teenitakse elatist. Teisel juhul tegemist mitteelukutselise töötajaga, harrastatakse tegevust hobikorras ning rõhk ei ole elatise teenimisel.

Mõlemal juhul on võimalik olla nii professionaalne kui ka ebaprofessionaalne. Minu kogemuse põhjal on sageli asjaarmastajad professionaalsemad kui elukutselised töötajad. Võimalik, et vahe tuleneb sellest, et kas midagi “peab” tegema või tahetakse teha. Ühe näitena tooksin välja aastatetaguse olukorra Pärnu erakorralise meditsiini osakonnast kui kiirabil tuli mind haiglas kanderaamilt haiglavoodile rullida, sest tervislikel põhjustel mul jalad ei kandnud. Eemalt lähenes küsis tolle vahetuse vastutav doktor kõlava häälega parastaval toonil üle rahvarohke saali alaealisele minule: “Nohh purjus vää?” See piinlikkuse ja alandatuse tunne, mida too ebaprofessionaalne professionaal mulle tekitas, on senini eredalt meeles. Sama eredalt on ka meeles noor praktikant, kes tol varahommikul minuga professionaalsest suhtles ja ravimeid manustas.

Minu hinnangul on meditsiinis kõige enam ebaprofessionaalseid professionaale ja üheks põhjenduseks arvan olevat õpitud mahu ja sissetulekute suhet. Doktoriks saamine nõuab eelkõige aastatepikkust õppimist ja praktikat, kuid meditsiinivaldkonna palgatase ei ole suutnud ajaga kaasas käia. Inimene, kes on pool elu pühendanud konkreetse eriala õppimisele ning hiljem tunneb, et ei saa väärilist palka, kibestubki ja minu hinnangul doktoril ei ole võimalik olemasoleva haridusega just kuigi suurt kannapööret teha, mis võiks tuua suurema sissetuleku ja meeldivama töökoha.

Et olla professionaal, ole ka professionaalne!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Autoriõigused

  Käesoleva nädala ülesandeks oli läbi lugeda Rick Falkvinge ja Christian Engströmi teosest “The Case for Copyright Reform” [1] teine peatükk, mis käsitleb ettepanekuid autoriõiguste reformiks.   Autorid toovad välja kuus peamist punkti: 1.       Moraalsed õigused Autorid teevad ettepaneku jätta autori moraalseid õiguseid puudutav muutmata. Lisades, et keegi et tohi väita end olevat ABBA või olevat kirjutanud kõik Paul McCartney lood kui ta seda ei ole, ning et niisuguse teguviisi lugema illegaalseks. Olen selle punktiga 100% nõus ja ei oska näha ka minimaalseimaid aspekte, et vastu väita. 2.       Vaba mitteäriline jagamine Autorite hinnangud peaks autoriõiguste reform reguleerima vaid teose kasutamist ärilistel eesmärkidel. Olen punktiga päri ning usun, et piir joonestub üsnagi selgelt välja. 3.       20aastane kommertsmonopol Autorite hinnangul peaks autoriõiguste kaiteaega lühendama...

Uue meedia mõju traditsioonilisele meediale

Traditsioonilise meedia all peetakse silmas massikummunikatsiooni kanaleid, mis olid saadaval enne digitaalse meedia tulekut ning on kasutatud juba aastakümneid. Traditsiooniline meedia hõlmab televisiooni, raadiot, ajalehti, raamatuid, ajakirju jms. [1] Uut meediat saab kõige paremini kirjeldada kui digikanaleid, mis on reklaaminduses populaarsust kogunud umbes viimasel kümnendil. Kuna üha enam tarbijaid loodab kõiges oma mobiiltelefonidele, on uuest meediast saanud üha tõhusam viis reklaamida. Uus meedia hõlmab endas Interneti-põhiseid reklaamivorme, nagu bännerreklaamid, sotsiaalmeedia ja rakendused. [2] Uue meedia tulekuga on palju muutunud ka traditsioonilise meedia maastikul. Ühe olulise positiivse muutusena tooksin välja, et uue meedia tulekuga liikusid paljud traditsioonilise meedia väljaanded osaliselt või täielikult digitaalsesse ruumi. See võimaldas traditsioonilisel meedial kulusid kokku hoida trükimasinate ja laialivedajate arvelt, säästa paberit, tinti jpm. Veidi paradoks...

Automaatse tuvastamise areng

Tänases postituses tuleb juttu automaattuvastuse arengu kolmest olulisest etapist, milleks on vöötkoodide loomine, võimekama QR koodi loomine ning “koroonapassi” kasutuselevõtt. Automaatne tuvastus sai alguse vajadusest teha kauplustes lõpp pikkadele kassajärjekordadele. Selleks asusid Bernard Silver ja Norman J. Wooland 1948. aastal välja töötama automaatse tuvastuse süsteemi, et märgistada kauplustes tooted neile vastava tooteinfoga. Triipkoodile e vöötkoodile e ribakoodile saadi patent aastal 1952 ning 22 aastat hiljem skaneeriti Ohio osariigis Troi linna Marsh Supermarketis ametlikult esimene ribakoodiga toode, milleks oli Juicy Fruit närimiskummi 10-pakk. [1] Minu hinnangul panid ribakoodid aluse kaubandusrevolutsioonile. Esimese vöötkoodi disain [1] Aastakümneid oli püütud triipkoodist paremat toodet leiutada, kuniks 1994 aastal tuli Jaapani insener Masahiro Hara välja QR(Quick Response) koodiga, mida hakati esimesena kasutama autotööstuses, et jälgida sõidukite ja nende kompon...