Oma ala professionaal ja "käsitööline"

Selle nädala ülesandeks on tuua välja omadus, mis võiks kõige paremini eristada professionaali sama eriala “käsitöölisest”.

Minu hinnangul on niisuguseks omaduseks eelkõige elukutselisus. Professionaali puhul on tegemist elukutselise töötajaga omal alal ning teenitakse elatist. Teisel juhul tegemist mitteelukutselise töötajaga, harrastatakse tegevust hobikorras ning rõhk ei ole elatise teenimisel.

Mõlemal juhul on võimalik olla nii professionaalne kui ka ebaprofessionaalne. Minu kogemuse põhjal on sageli asjaarmastajad professionaalsemad kui elukutselised töötajad. Võimalik, et vahe tuleneb sellest, et kas midagi “peab” tegema või tahetakse teha. Ühe näitena tooksin välja aastatetaguse olukorra Pärnu erakorralise meditsiini osakonnast kui kiirabil tuli mind haiglas kanderaamilt haiglavoodile rullida, sest tervislikel põhjustel mul jalad ei kandnud. Eemalt lähenes küsis tolle vahetuse vastutav doktor kõlava häälega parastaval toonil üle rahvarohke saali alaealisele minule: “Nohh purjus vää?” See piinlikkuse ja alandatuse tunne, mida too ebaprofessionaalne professionaal mulle tekitas, on senini eredalt meeles. Sama eredalt on ka meeles noor praktikant, kes tol varahommikul minuga professionaalsest suhtles ja ravimeid manustas.

Minu hinnangul on meditsiinis kõige enam ebaprofessionaalseid professionaale ja üheks põhjenduseks arvan olevat õpitud mahu ja sissetulekute suhet. Doktoriks saamine nõuab eelkõige aastatepikkust õppimist ja praktikat, kuid meditsiinivaldkonna palgatase ei ole suutnud ajaga kaasas käia. Inimene, kes on pool elu pühendanud konkreetse eriala õppimisele ning hiljem tunneb, et ei saa väärilist palka, kibestubki ja minu hinnangul doktoril ei ole võimalik olemasoleva haridusega just kuigi suurt kannapööret teha, mis võiks tuua suurema sissetuleku ja meeldivama töökoha.

Et olla professionaal, ole ka professionaalne!