Selle nädala ülesandeks on tuua välja omadus, mis võiks kõige paremini eristada professionaali sama eriala “käsitöölisest”.
Minu hinnangul on niisuguseks omaduseks eelkõige elukutselisus.
Professionaali puhul on tegemist elukutselise töötajaga omal alal ning
teenitakse elatist. Teisel juhul tegemist mitteelukutselise töötajaga,
harrastatakse tegevust hobikorras ning rõhk ei ole elatise teenimisel.
Mõlemal juhul on võimalik olla nii professionaalne kui
ka ebaprofessionaalne. Minu kogemuse põhjal on sageli asjaarmastajad professionaalsemad
kui elukutselised töötajad. Võimalik, et vahe tuleneb sellest, et kas midagi “peab”
tegema või tahetakse teha. Ühe näitena tooksin välja aastatetaguse olukorra
Pärnu erakorralise meditsiini osakonnast kui kiirabil tuli mind haiglas
kanderaamilt haiglavoodile rullida, sest tervislikel põhjustel mul jalad ei
kandnud. Eemalt lähenes küsis tolle vahetuse vastutav doktor kõlava häälega
parastaval toonil üle rahvarohke saali alaealisele minule: “Nohh purjus vää?”
See piinlikkuse ja alandatuse tunne, mida too ebaprofessionaalne professionaal
mulle tekitas, on senini eredalt meeles. Sama eredalt on ka meeles noor
praktikant, kes tol varahommikul minuga professionaalsest suhtles ja ravimeid
manustas.
Minu hinnangul on meditsiinis kõige enam
ebaprofessionaalseid professionaale ja üheks põhjenduseks arvan olevat õpitud
mahu ja sissetulekute suhet. Doktoriks saamine nõuab eelkõige aastatepikkust
õppimist ja praktikat, kuid meditsiinivaldkonna palgatase ei ole suutnud ajaga
kaasas käia. Inimene, kes on pool elu pühendanud konkreetse eriala õppimisele
ning hiljem tunneb, et ei saa väärilist palka, kibestubki ja minu hinnangul
doktoril ei ole võimalik olemasoleva haridusega just kuigi suurt kannapööret
teha, mis võiks tuua suurema sissetuleku ja meeldivama töökoha.
Et olla professionaal, ole ka professionaalne!
Kommentaarid
Postita kommentaar